Autor: Rosamund Young
Tõlkija: Marie Kuri
Ilmumisaeg: 2017
Kirjastus: Tänapäev
Lehekülgi: 146
Originaalpealkiri: The Secret Life of Cows
Sari: Looduse lood
Inglismaal Worchestershire's on mahetalu Kite's Nest , kus juba aastakümneid on tegeletud lehmade pidamisega. Erinevalt suurtööstulikest farmidest on siin lehmad (aga ka sead, lambad ja kanad) vabapidamisel ning saavad ringi liikuda nii kuidas nad ise soovivad. Kõige selle käigus avalduvad igale isendile omased iseloomu omadused. On tõelisi peeneid prouasid, kes keelduvad määrdunud jalgadega magama minemast, on selliseid, kes eelistavad naistele mehi. Mõnedel on omad pahed nt pull, kes armastab sisse hingata autode väljalasketorust tulevaid süsinikdioksiidiaure. On selliseid , kes on väga iseseisvad ja sellised, kes otsivad hellust ja hoolitsust. Koos sellega rulluvad lahti lood ka lehmade ( ning teiste loomade ja lindude ) omavahelistest suhetest, aga ka suhetest inimesega.
Mulle meeldivad lood loomadest ja loodusest ja sellepärast olen lugenud ka enamikku "Looduse lugude" sarja raamatuid nii palju kui neid praeguseks on ilmunud. Eks igas sellises sarjas on erineva tasemega raamatuid, nii ka selles. Konkreetselt see raamat ei olnud väga keeruline lugemine, lihtne jutustus sellest, kui erinevad on tegelikult loomad, kui neil lastakse elada nende endi elu. Kuid minu jaoks oli see sarja vast kõige emontsionaalsem raamat ja kui sul tekib raamatuga oma side, siis ei ole enam oluline, kas teos ka kirjanduslikult nii palju pinget pakkuv on.
Raamatu näol on minu jaoks tegemist ühe talu elulooga, mis on nii kurb kui naljakas nagu elu ikka. Ja need karakterid, mis siin raamatus on, väärivad Tšehhovit. Ise maalapsena kasvades oli nii lahe meenutada raamatu lugude juurde oma mälestusi meie pere lehmadest. Mingi periood oli meil lehm, kes oli nii isepäine, et õhtuti keeldus lauta tulemast ja teda tuli igasuguste meetoditega meelitada, sest ega ta järgmine kord enam sama asja "õnge" ei läinud kui eelmine õhtu. Või siis vasikas, kes tuli toas üles poputada, sest ema poegimine kulges väga raskelt ning kes ka suure pullina kõndis sulle järgi kui kutsikas. Oi, ma võiks sel teemal pikalt kirjutada! Aga vast on selletagi selge, et see oli minu jaoks üks väga oluline raamat.
Ja need nimed: Fat Hat, Bonnet ning eriti vennad Warwicki krahv, Durhami piiskop ja Lancasteri hertsog. Meie pere Kirjakud, Mustikud ja Täpikud on kuidagi haledad selle kõrval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar