Lehmade salajane elu

Pealkiri: Lehmade salajane elu
Autor: Rosamund Young
Tõlkija: Marie Kuri
Ilmumisaeg: 2017
Kirjastus: Tänapäev
Lehekülgi: 146
Originaalpealkiri: The Secret Life of Cows
Sari: Looduse lood

Inglismaal Worchestershire's on mahetalu Kite's Nest , kus juba aastakümneid on tegeletud lehmade pidamisega. Erinevalt suurtööstulikest farmidest on siin lehmad (aga ka sead, lambad ja kanad) vabapidamisel ning saavad ringi liikuda nii kuidas nad ise soovivad. Kõige selle käigus avalduvad igale isendile omased iseloomu omadused. On tõelisi peeneid prouasid, kes keelduvad määrdunud jalgadega magama minemast, on selliseid, kes eelistavad naistele mehi. Mõnedel on omad pahed nt pull, kes armastab sisse hingata autode väljalasketorust tulevaid süsinikdioksiidiaure. On selliseid , kes on väga iseseisvad ja sellised, kes otsivad hellust ja hoolitsust. Koos sellega rulluvad lahti lood ka lehmade ( ning teiste loomade ja lindude ) omavahelistest suhetest, aga ka suhetest inimesega.

Mulle meeldivad lood loomadest ja loodusest ja sellepärast olen lugenud ka enamikku "Looduse lugude" sarja raamatuid nii palju kui neid praeguseks on ilmunud. Eks igas sellises sarjas on erineva tasemega raamatuid, nii ka selles. Konkreetselt see raamat ei olnud väga keeruline lugemine, lihtne jutustus sellest, kui erinevad on tegelikult loomad, kui neil lastakse elada nende endi elu. Kuid minu jaoks oli see sarja vast kõige emontsionaalsem raamat ja kui sul tekib raamatuga oma side, siis ei ole enam oluline, kas teos ka kirjanduslikult nii palju pinget pakkuv on.

Raamatu näol on minu jaoks tegemist ühe talu elulooga, mis on nii kurb kui naljakas nagu elu ikka. Ja need karakterid, mis siin raamatus on, väärivad Tšehhovit. Ise maalapsena kasvades oli nii lahe meenutada raamatu lugude juurde oma mälestusi meie pere lehmadest. Mingi periood oli meil lehm, kes oli nii isepäine, et õhtuti keeldus lauta tulemast ja teda tuli igasuguste meetoditega meelitada, sest ega ta järgmine kord enam sama asja "õnge" ei läinud kui eelmine õhtu. Või siis vasikas, kes tuli toas üles poputada, sest ema poegimine kulges väga raskelt ning kes ka suure pullina kõndis sulle järgi kui kutsikas. Oi, ma võiks sel teemal pikalt kirjutada! Aga vast on selletagi selge, et see oli minu jaoks üks väga oluline raamat.

Ja need nimed: Fat Hat, Bonnet ning eriti vennad Warwicki krahv, Durhami piiskop ja Lancasteri hertsog. Meie pere Kirjakud, Mustikud ja Täpikud on kuidagi haledad selle kõrval.

Ettemääratuse mõõk

Pealkiri: Ettemääratuse mõõk
Autor: Andrzej Sapkowski
Tõlkijad: Kristina Uluots ja Aarne Puu
Ilmumisaeg: 2013
Kirjastus: Tiritamm
Lehekülgi: 378
Originaalpealkiri: Miecz Przeznaczenia
Seeria: Nõiduri saaga 2. raamat

Raamatu peategelaseks on Riivimaa Geralt- nõidur, kelle ülesandeks on kaitsta inimesi ja tappa koletisi. Kuid koletised ei ole alati lihtsalt koletised, vahel on inimesed hullemadki.

Mulle meeldib Sapkowski. Isegi ei tea, miks ma selle sarja teise raamatu lugemiseni jõudsin alles paar aastat peale esimese osa lugemist. Või tegelikult ikka tean küll! Mul ei ole kannatust lugeda novelle. Samal põhjusel ei pea ma eriti ei Anton Tšehhovist ega Friedebert Tuglasest. Mulle meeldib kui ma võtan raamatu kätte ja lugu hakkab mu ees lahti rulluma ja seda kuni viimase leheküljeni. Ilma et jutt keset raamatut järsku läbi saaks.

Kuid ikkagist...Mulle meeldib Sapkowski ja seda hoolimata, et raamat koosneb pundist jutustustest. Ja mulle meeldib selle raamatu must huumor ning see kuidas ta keerab kõigile tuntud muinasjutud oma kastmesse. Väike merineitsi ei olnud mingi õhkav kalasabaga tütarlaps, vaid eneseteadev naisterahvas, kes nõudis, et prints peaks tulema temaga vee alla elama ning kõnet kõndimise vastu kohe kindlasti selles loos ei vahetata. Ja mingeid metsluikesid pole olnud, selle asemel oli kormoran, kes mitte ei saanud aru, milleks talle see nõgestest särk.

Kui eelnev raamat "Viimane soov" oli tõesti üks looke teise järel, siis siin oli lugude vahel rohkem seoseid, mis aitab seletada tegelaste tausta ja mis peamine- juhatades sisse järgnevat raamatut. Selle raamatu järg "Haldjate veri" on ka minul kindlasti lugemisjärjekorras ja seda eriti, et enam ei ole tegemist jutustustega, vaid seekord algab tõesti saaga, mis kestab mitu raamatut.

Ning see peategelane- Riivimaa Geralt...Kas ainult mina? Aga Riivimaa- Liivimaa........

Ratsanik Melchior

Pealkiri: Ratsanik Melchior
Autor: Rein Raud
Illustratsioonid: Markus Härma
Ilmumisaeg: 2016
Kirjastus: Paradiis
Lehekülgi: 263
Raamatusari: Seikluskirjanduse kullafond

Tipperdingeli noor krahv Melchior läheb tülli oma isaga ja on sunnitud kodust lahkuma. Kaasa saab ta kolm vanaisalt päranduseks jäänud asja: sadula, sule ja pasuna. Nende abil peab noormees vastu astuma kõigile takistusetele ja seiklustele, mis teda ees ootavad. Oma rännakul kohtub ta ketserist munga Balthasari ja alkeemiku Alexiusega, kellega koos tuleb vastu astuda ülimale kurjusele...

Umbes nii võiks lühidalt kokku võtta raamatu sisu. Alustasin oma blogi sümboolselt Eesti autori raamatuga. Tegelikult ma väga suur Eesti kirjanduse fänn ei ole. On küll mõned kirjanikud, kelle raamatuid ma heameelega loen, kuigi, jah, üldiselt ma väga Eesti autoreid ei loe. Ju minu maitse on siis natuke teistsugune ja suurem osa autoreid sinna lihtsalt ei kuulu. Aga kuna Eesti Vabariigil seisab ees juubeliaasta olen võtnud plaani, et selle ja järgneva aasta jooksul proovin lugeda rohkem Eesti kirjandust kui tavaliselt. Üheks selliseks "pääsukeseks" on ka see raamat. Kuigi ulme ja eriti fantaasiakirjandus on minu lemmikžanr, siis mingil põhjusel ei olnud ma seda raamatut varem lugenud. Ja nii ma ta sealt raamatukogu riiulilt ka kaasa kahmasin.

Üldiselt mulle raamat meeldis, kuigi ju ta vist ikka on mõeldud kõvasti noorematele lugejatele. Kohati hakkasid häirima Rauale iseloomulikud filosofeerimised. Mitte et nad iseenesest kehvad oleks olnud, mõneti päästsid minu jaoks isegi raamatu, andes lihtsale sisule natuke sügavust. Lihtsalt vahel tekkis tunne, et need on sinna kuidagi topitud, et autor saaks mingi oma maailmavaatelise nurga sisse tuua. Ja see salapärane kurjam...Mulle meeldib kui kohe aru ei saa, et kes on kes. Aga muidu kiire ja mõnus meelelahutus tibakese piprase filosoofiaga.

Ah jaa... huvitav kas Hargla leidis oma raamatute peategelase nime just siit raamatust?

Tere!

Ehk siis alustame... Ülikoolis oli vaja ühena kodustest töödest luua omale blogi. Kuigi mul on juba olema üks toimiv blogi, siis kahjuks seda kasutada ei saa selle projekti raames. Need samad kodused ülesanded ei võimalda mulle sinna praegu midagi juurde lisada, sest sisu tegemiseks ei ole lihtsalt aega. Ja siit siis tulebki uus blogi. Kuna ennast avalikult reklaamida ei plaani, otsustasin jagada hoopis ühte minu suurt kirge- raamatute lugemist. Eks blogisse postitan nii kuidas leheküljed mööduvad ja aeg lubab.