Autor: Andrzej Sapkowski
Tõlkijad: Kristina Uluots ja Aarne Puu
Ilmumisaeg: 2013
Kirjastus: Tiritamm
Lehekülgi: 378
Originaalpealkiri: Miecz Przeznaczenia
Seeria: Nõiduri saaga 2. raamat
Raamatu peategelaseks on Riivimaa Geralt- nõidur, kelle ülesandeks on kaitsta inimesi ja tappa koletisi. Kuid koletised ei ole alati lihtsalt koletised, vahel on inimesed hullemadki.
Mulle meeldib Sapkowski. Isegi ei tea, miks ma selle sarja teise raamatu lugemiseni jõudsin alles paar aastat peale esimese osa lugemist. Või tegelikult ikka tean küll! Mul ei ole kannatust lugeda novelle. Samal põhjusel ei pea ma eriti ei Anton Tšehhovist ega Friedebert Tuglasest. Mulle meeldib kui ma võtan raamatu kätte ja lugu hakkab mu ees lahti rulluma ja seda kuni viimase leheküljeni. Ilma et jutt keset raamatut järsku läbi saaks.
Kuid ikkagist...Mulle meeldib Sapkowski ja seda hoolimata, et raamat koosneb pundist jutustustest. Ja mulle meeldib selle raamatu must huumor ning see kuidas ta keerab kõigile tuntud muinasjutud oma kastmesse. Väike merineitsi ei olnud mingi õhkav kalasabaga tütarlaps, vaid eneseteadev naisterahvas, kes nõudis, et prints peaks tulema temaga vee alla elama ning kõnet kõndimise vastu kohe kindlasti selles loos ei vahetata. Ja mingeid metsluikesid pole olnud, selle asemel oli kormoran, kes mitte ei saanud aru, milleks talle see nõgestest särk.
Kui eelnev raamat "Viimane soov" oli tõesti üks looke teise järel, siis siin oli lugude vahel rohkem seoseid, mis aitab seletada tegelaste tausta ja mis peamine- juhatades sisse järgnevat raamatut. Selle raamatu järg "Haldjate veri" on ka minul kindlasti lugemisjärjekorras ja seda eriti, et enam ei ole tegemist jutustustega, vaid seekord algab tõesti saaga, mis kestab mitu raamatut.
Ning see peategelane- Riivimaa Geralt...Kas ainult mina? Aga Riivimaa- Liivimaa........
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar